Võitlus võltsuudistega

Mõnda aega tagasi sattusin Guardianis avaldatud huvitavale artiklile pealkirjaga: Kas keel võiks olla võti võltsuudiste tuvastamiseks? Tahtlikult eksitavate kõnede, artiklite, veebisaitide ja sotsiaalmeedia postituste levik on pannud paljusid teadlasi püüdma välja selgitada, millised on võltsuudiste keelelised omadused. Artiklis mainitakse, et mitmed teadlased leidsid, et võltsuudistel võib olla ühine joon nende kasutatav keel – võltsuudiste artiklites kasutatakse rohkem seksi, surma ja ärevusega seotud sõnu ning sageli kasutatakse liiga emotsionaalset keelt. Teadlased märkisid, et propaganda kipub kasutama abstraktseid üldistusi nagu „tõde” ja „vabadus”.

Aga kui täpne saab tehisintellekt (TI) olla faktide ja võltsingute eristamisel? Võiks väita, et kuna tehisintellekt muutub võltsuudiste eristamisel paremaks, siis paranevad ka robotite võimekus võltsuudiseid redigeerida viisil, mis aitab vältida tuvastamist. Nutikas võltsuudiste avaldaja kaunistab lood sihtrühmale sobivaks.

Kas uudisteallika bränding/reputatsioon võib olla stiimuliks aususe või usaldusväärsuse säilitamiseks? Võib-olla. Lisaks sellele, et uudisteagentuurid on sageli valitsuse kontrolli all, on enamik neist olemas kasumi teenimise eesmärgil, mis tõstatab veel ühe küsimuse: tegelik kajastus võtab aega ja ressursse, samas kui võltsuudiseid saab toota peaaegu tasuta.

Jah, me saame hinnata ühte kirjutist, et näha, kas see on oodatust mitteametlikum. Me saame kontrollida, kas see sisaldab palju ülivõrdeid ja empaatilist keelt, kuid parim viis võltsuudiste vastu võitlemiseks on siiski olla avatud meelega ja mitmekesistada oma teabeallikaid. Kahjuks usub enamik inimesi seda, sest nad tahavad seda uskuda. Praegu ei ole oluline see, mis on tõsi, vaid see, mida tõeks peetakse.

Dejan Trpkovic
Tegevdirektor, PRODIREKT
Asutaja Verbalists Education & Language Network